Sel a.d. 2013 navigasioonihooajal
teostasin mitu ammust plaani. Võiks isegi öelda, et unistust.
Kevadel sooritasin edukalt
Rannikulaevniku eksami. Juunis õnnestus 3 päevaga sõita Tallinnast
Virtsu.
Augusti alguses õnnestus saada kokku
meeskond, kellega üürisime 36-jalase jahi ja sõitsime sellega
nädal aega Turu saarestikus ja Ahvenamaal. See oli tõesti minu
ammune unistus. Turu saarestikus olin jahiga sõitnud varemgi,
mõnepäevaseid reise, kuid nädal aega jahis varem viibinud ei
olnud. Olin oma hinges olnud pikalt põnevil,
sest tahtsin võrrelda suurema jahiga sõitu minu Mere Jänkuga.
Tegelikult isegi kartsin, et kui nüüd jahiga purjetamise maitse
suhu saan, siis Mere Jänku kipub ehk unarusse ja unustusse jääma.
Pean ütlema, et jahi ja Mere Jänku
elamused on üllatavalt võrreldamatud. Jah, tegemist on
purjetamisega. Jah, meri on kõigile sama, kuid siiski. Suures jahis
on tunne muidugi pidulik: tõmbad aga sooti ja keerad rooli. Olgu,
ega see nüüd päris nii lihtne ka ei ole, aga siiski: kui pilgu
üles tõstad. näed seal suuri (no vähemalt hoopis suuremaid kui
Mere Jänku) purjepindu. Sa ei pea kogu aeg asju pakkima jne jne jne.
Jahil on tõesti võrreldes Mere
Jänkuga ruumi rohkem, aga samas Jänku peal on kogu su elamine su
käe- jala juures. See on omaette tunne - minna oma
kidinate-kodinatega üle vee.
Paraku läheb suuremas jahis kaduma
mingi mere läheduse tunne, millega Mere Jänkus niiväga harjunud
olen ja mida oma Turu-Ahvenamaa reisil ei tundnud. Jahiga oled sunnitud ööbima alati
sadamates. Mul ei ole midagi sadamate vastu, tihti on need ikka
tõeliselt toredad kohad, aga kui kuskile randa telgi püsti paned,
võib sul olla oma rand või isegi oma saar. Kasvõi üheks ööks,
aga ikkagi oma saar. Muidugi, võib ju alati öelda, et jahiga võib
kuskile üksikusse kohta ankrusse jääda, kuid üürijahiga ja
tundmatul rannal . . . julge kipper peab olema.
Selle suve suurim purjetamiselamus ja
-üllatus oli tõesti see, et Mere Jänkuga purjetamine-seiklemine ei
jää purjetamis- ja matkaelamuse poolest kohe päris kindlasti
jahiga purjetamisele alla. Kohati hoopis kindlalt ületab selle.
Eriti, kui otsida lisaks purjetamisele looduslähedust. Minuga
täielikult sama meelt oli minu Mere Jänku madrus, kes oli jahi
reisil samuti minu meeskonnas.
On muidugi ka jahiga matkamisel omad
ületamatud võlud, ja sellepärast ei tahaks tulevikus loobuda ei
Mere Jänkust ega jahtidest, sest
NAVIGARE NECESSE EST !!!
No comments:
Post a Comment