Kallbådan. Reis keelatud maale

Kuna 2013 aasta sügis oli oma soodsate ilmadega purjetajate ja paadimatkajate vastu kuidagi eriliselt lahke, otsustasime oma madrusega kasutada võimalust ja minna veel ühele mereretkele "kui ilm lubab". Lubas. Sel aastal polnud ma veel Porkkala saarestikku jõudnud, ja nii otsustasin oma pilgu sinnapoole pöörata. Teadagi, oli üks põhjus see, et Porkkala Marina on tuttav ja väga meeldiv paik. Meie reisi nädalavahetuse, 14.-15.sept. ajaks oli sadama restoran ja suvine melu teenitud talvepuhkusele läinud, kuid melu puudusele vaatamata sadamas siiski elu käis.

Nüüd väike eellugu. Saanud Klovharuni reisilt innustust saarestiku äärealadele reisimisest tekkis vägisi tahtmine veelgi enam avamere poole liikuda. Vaatasin googlemapsist Porkkala saarestikku ja vaatasin ja pidasin plaane ja tegin marsuute, kuni vist päris juhuslikult jäi silma normaalset kaardi mõõtkava kasutades kärbsemusta meenutav Kallbådani nimeline täpp. Nimi tundus kuidagi tuttav. Aga muidugi, tegemist oli minule rannikulaevniku eksamist tuntud Kallbådani ehk Porkkala majakaga. See oli olnud väga mitme navigatsiooniülesande orientiir. Kaardi pealt vaadates üsna mitu miili Viimastest suurematest Porkkala saarestiku saartest mere pool, ja kui pärast Klovharunit veel ikka mõni kaljurahu avamere poole jäi, siis Kallbådanist mere poole kohtavad lained vaid laevu. Kuni Naissaar või Eesti mandriosa neile ette jääb.

Eelmisel aastal Jungfruskäril käies sai küll väikest avameretunnet, kuid see skäär paikneb siiski päris turvaliselt saarte vahel. Kallbådan on aga igast ilmakaarest peale põhja tuultele ja lainetele avatud.

Tegime internetiuuringuid. Selgus, et majakas saarel on üsna vana, ehitatud 1920. Kuigi majakat peetakse Kirkkonummi valla sümboliks, ei korraldata majakasaarele regulaarseid turistide külastusi. Üks põhjus on keerukad randumistingimused, kuid ehk olulisemgi on, et saar on võetud hülgekaitsealasse, mis tähendab, et hüljestele tagatakse elurahu ja inimesed hoitakse neist eemal. Oma uuringute käigus sattusime majakast tehtud dokumentaalfimile, mis veelgi lisas indu ja tahtmist saart külastada. Leidsime netist veel informatsiooni, et septembris võib saart külastada vabalt oma alusega omal vastutusel. Kui tore, mõtlesime, aga kahjuks eksisime. Paraku selgusid elu tõsiasjad alles kohale jõudes. Meie informatsioon oli lootusetult vananenud.

Mis seal ikka. Oli selge, et ilm võib meile vabalt piiranguid seada ja valmis oli mõeldud ka varuplaan, kuid ilmateadete kohaselt (mida küll liialt usaldada ei saa) hakkas ilmet võtma üks tore purjetuspäev.

Porkkala Marinasse jõudsime veel täiesti 14.septembri hommiku reipama poole peal. Paadi kokkusaamise ja moonamisega läks kõik hästi. Otsad (pontoonid) slipist lahti ja minekut. Loomulikult tegime kohe ära ettenähtud Vana protseduurid. Tuul paistis olema ehk mitte päris-päris ideaalne kuid hea kindlasti. Alguses kurss edelasse, ja kui saarte vahelt juba välja hakkasime jõudma, siis otse lõunasse. Tuul oli enam-vähem täpselt idast. Arvestasin, et Kallbådanile jõudmiseks peab tegema küll mõned sikk-sakid, kuid antud tuulega sinna jõuda ja seejärel ka tagasi saada tundus väga reaalne. Tuul oli Mere Jäku kohta ikka päris mõnusalt tugev, ja laine ka.

Möödusime Mäkiluoto saarest. Kui kaarti vaadata, siis see saar on - erinevalt teistest Porkkala saarestiku saartest - kaetud võrdlemisi tiheda teedevõrguga. Pean vist sosistades kirjutama, et tegemist on Soome Kaitsejõududele kuuluva kindlustatud valvepunktiga. Inimesi seal ei pidavatki tänapäeval olema, kuid saar pidavat olema kaetud tiheda jälgimiskaamerate võrgustikuga. Kohe tulevadki meelde James Bondi seiklused filmis "Live And Let Die". Vinge. Ühesõnaga - kui saarele kunagi satute, siis kasige oma riided ja soengud puhtaks - olete kaameras. Ehk võeti Mere Jänku ka saarest möödumisel üles. See oleks küll tore, kui olen oma lugupeetuga Soome militaarajalukku sattunud.

Teel Meriluotole nägime Helsingist lääne poole sõitvat tõelist purjejahtide armaadat. Merel võis lugeda kaugelt üle 10 purje. Kuna oli selge, et tegemist oli tõenäoliselt navigatsioonihooaja viimase nädalavahtusega, ja ilm oli tõesti purjetamiseks väga hea, siis olid paljud kipperid ilmselt teel Hankosse oma navigatsioonihooaja lõppu tähistama. Mäkiluoto juures meie kursid nendega lahknesid. Keerasime Mere Jänku nina lõunasse.

Kallbådan paistis meie ees enam-vähem samasugusena nagu ta kaardilgi oli olnud: viisakalt öeldes väga väikesena, kuid lähenes ta meile tänu heale tuulele päris jõudsalt. Gennaker oli mul küll kaasas, kuid tuul oli selgelt liiga tugev selleks, et punase purje kasutamist isegi kaaluda. Lähemale, ikka lähemale Kallbådanile! Hakkasime juba eristama kaljusid. millele majakas ehitatud oli. Sai selgeks, et lõuna pool majakakaljut - otse meie teel - on veel kaljusid. Minu esialgne plaan oli randuda saare tuulepealsel, ehk lääneküljel. Saarele lähenedes aga nägin, et otse põhjapoole avaneb väike abajas. kus seisis mootorpaat. Otsustasin siis, et lipsan põhja pool olevate kaljude vahelt läbi, et randuda seal, kus mootorpaat juba ees oli.

Siiamaani ei saa aru, kuidas küll asjad ühtäkki ikka nii kiiresti arenema hakkasid. Jah, mul võis ju olla randumiseks iseenesest hea plaan, kuid mingeid korraldusi ma selle teostamiseks sisuliselt ei andnud, ja endalgi jäi adumata, et millal midagi tegema peaks. Kaljude vahelt saime läbi päris rahuldavalt, kuid siis olimegi praktiliselt kohe ses abajas. Täies purjes, svert ja roolileht all, ilma mingi tegutsemisplaanita.

Olin arvestanud, et abajas saan veidi tuule- ja lainevarju. Lainet seal ei olnud tõesti, aga tuule eest küll mingit varju polnud. Tahtsin pressida oma Mere Jänku kindlasti abaja idakaldale selle mõttega, et saaksime hiljem allatuult paremini minema. Meil õnnestus paadi nina küll lauge kalju peale saada, aga kuna kivi oli väga libe ja tuul tugev, puhus see meid kivilt kohe lahti.

Rannas olevad inimesed olid meile kohe appi tulnud ja mul õnnestus randumisots ühele mehele visata. Hakkasime siis paati tagasi kalda poole tirima. Selle käigus, kuna olin paadi ahtris, pöördus paadi ahter ranna poole. See tähendas, et paati kaljule tirides riskisin roolilehe vigastamisega, aga midagi polnud teha. Vähemalt olime endiselt randumisotsa kaudu kaldaga ühendatud. Probleem oli ka kalju veealuse osa libedus. Sinna kindla jalaga astumine oli niigi raske, ja millegi tõstmine ja tõmbamine oleks tähendanud riskida kukkumisega.

Läbi suure häda ja stiilis tõmba-ära-tõmba-lükka-ära-lükka korralduste saime paadi siiski lõpuks kaldale ja kinni. Suur tänu selle eest meid abistanud rannameeskonnale. Paraku pidime kohe kuulma, et oleme saarel nii ebaseaduslikult, kui veel olla võis. Üks meie vastuvõtjatest ja abistajatest oli sisuliselt saarevaht, kes saarel küll alaliselt ei elanud, aga hooldas majakat jne. Selgus, et isegi saarele lähenemine vähem kui poole miili kaugusele oli rangelt keelatud. Välja arvatud küll siis, kui kasutatakse saarest veidi alla poole miili kauguselt mööduvat farvaatrit, aga farvaatrist saare poole minekul - oi-oi-oi.

Tegemist olevat hülgekaitsealaga. Pean ütlema, et otsest sõimu ei kuulnud, aga minu seletused, et ma tõesti ja ausalt seda ei teadnud, ei paistnud eriti kohale jõudvat ja vahi meelt vaigistavat. Mingil hetkel ta pahameel siiski veidi taltus ja ta ise (sic!) tuli selle peale, et ütles, et kui seal juba olime, siis võime majaka kempsu kasutada ja vett juua. Tahtsime.

Tagasi minnes oli vaht juba päris rahulik. Ta möönis, et tegelikult on need hülged tema jaoks üldse (noh, kui ta vene keelt oleks osanud, siis ta ilmselt oleks öelnud p-h-i) ükskõik ja ta ise ei saa ka aru miks sellised ranged eeskirjad ja üldse ei saavat ta aru, mida halba minu paat hüljestele võiks teha. Tegelikult, ega sinna randa iga paadiga ei saaks ju niikuinii. Tema kohus olevat siiski tema kohus ja sinna kuulus muuhulgas see, et kõik randujad pidi ta tagasi saatma ja kes ei allu, nendele on kohe vaja kutsuda rannikuvalve. Selgus veel huvitav tõsiasi, et tema pidavat saarele küll gruppe viima. Küllap siis oskab tema nendesse gruppidesse kuuluvad inimesed nii ära võluda, et erinevalt "tinistamata" inimestest ei teki gruppidest hüljestele mingit kahju.

Vahepeal ta lubas meil saarel väike tiir teha, aga siis tuli meile järgi ja ütles, et kuna saarel on igal pool kaamerad (James Bond!!), siis teda jälgitakse (Suur Vend!!) ja kui ta meid kohe ära ei aja, siis võidakse ta hiljem aru andma kutsuda. Enne meie lahkumist selgus veel et kui tahama edaspidi saarele minna, tuleks temaga kontakteeruda. Siis selgus, et tegemist oli maailmas mõnes mõttes unikaalse mehega. Nimelt, minu madrusele tuli ta nimi tuttav ette ja ta küsis, et kas tõesti. . . Jah, oli tõesti maailmakuulus mägironija. Nagu hiljem netist vaadates selgus, siis üks üheksast kes on käinud Everestil ilma lisa hapnikuta.

Oli mis oli, aga mägironija teadis, et inimesi hädas - isegi kui nad on kurjategijad - tuleb aidata. Tal oli veeülikond seljas, ja ta oli lahkesti nõus minu Mere Jänku kaldast eemale toimetama. Suur tänu talle selle eest, sest ilma temata oleks merele saamine olnud keerulisem. See oli keeruline sellegipoolest, sest mingi kalju otsa triivisin ikkagi. Tuule-laine ja kalju-kiviolud olid ikka päris keerulised.

Sain siiski keelatud maalt ilma suuremate kahjustusteta tulema ja võtsin kursi tagasi põhja poole. Oleksin tahtnud minna tuldud teed tagasi, kuid kahtlustasin juba siis, et tänu triivile see ei õnnestu. Varsti saingi aru, et Mäkiluotost pean seekord mööduma lääne poolt. Probleem oli selles, et meie võimalikud ööbimiskohad jäid Mäkiluotost itta. Mis teha, tuli leppida. Tuul ja laine olid päris korralikud, ei tahnud hakata seal merel enam krüssama.

Tagasiteel möödusime u 100 meetri kauguselt ühest kaljurahust, millel peesitas kaks hüljest. Nojaa, vot seal oleksid pidanud kaitsjad olema, kasvõi püssid käes hülgete rahu valvamas! Olin segaduses. Mida teha, et hülgeid mitte häirida, või pigem et hülgekatsjatele meele järele olla ja neid mitte taaskord pahandada? Kas hüpata üle parda? Mere Jänkul ju tegelikult parrast polegi, ja otsustasin riskida. Jätkasin teekonda. Paraku need hülged märkasid meid ka, ja sulpsatasid vette. Seniajani võin ainult loota, et ma neid suguvõimetuks ei ehmatanud, või et meie kohtumine neid kuidagi muud moodi fataalselt ei häirinud, sest ega see hüljeste kaitsmine pole ju niisama. . . .

Reis jätkus. Möödusime Mäkiluotost, seekord lääne poolt. Suve viimase laupäeva õhtu hakkas jõudma sinnamaale, et mõistlik oli hakata vaatama ümbrust sellise pilguga, mis keskenduks randumis- ja laagrikohale. Storlandet nimelise saare idaküljel pidi olema looduslik sadam. Või midagi sellist. Paraku olime meie selle saare lääneküljel, ja tuuleolud võrdlemisi keerulised krüssamiseks: vastutuul, kusjuures oleksime pidanud läbima kahe saare vahelist koridori. Otsustasime, et proovime leida koha saare lääneküljel. See polnudki nii lihtne, sest rannikul olid kõrged kaljud. Ühe vaikse abaja siiski leidsime, kuhu paat kaldale tirida. Laagriplats ei olnud just ideaalne, aga halb ka mitte, ja otsustasime päeva purjetamisele joone alla tõmmata.

Telk püsti ja väike eine, mille järgselt jalutuskäik kontide ja lihaste sirutamiseks ja ümbruskonnaga tutvumiseks. Oli tõesti väga kaljune rannik, aga ilus ka. Pärast jalutuskäiku grillimine ja kõik sinna juurde kuuluv, millele järgnevalt puhusin paar suupillilugu päikeseloojangu ajal. Ehk siis - natuke matkaromantikat ikka ka!! Tore oli.

Järgmisel hommikul tavaline hommikusöök, millest pole mõtet kirjutadagi, ja kuna meil aega oli, siis otsustasime Storlandeti saarega veidi lähemalt tutvust teha. Ei tea, kas see johtus ilmast või eelnevast päevast või mis, aga kuidagi tundsin, et selle saarega päris sinapeale ei saanud. See on nii, et mõnel saarel olles tunned, nagu oleksid tulnud koju, kuigi oled saarel esimest korda, aga mõnel sellist tunnet ei tule. Storlandet oli just üks neist viimaseid. Kuid, ega saarel viga polnud. Märkasime seal päris mitmel korral kummalisi betoonrajatisi. Pakkusin, et need võiks ehk Nõuka okupatsiooniaesed olla, ja pärast kodus kontrollides selguski, et saarel käis okupatsiooni ajal vilgas militaarne tegevus. Tänapäeval korraldatavat saarele militaarajaloolisi kanuu- ja süstamatku. Lahkusime saarelt tervetena, heatujulistena ning reibastena ja alustasime Mere Jänku selle hooaja viimast reisi.

Üldiselt - kõik läks hästi. Krüssama küll pidime, aga tuult oli ja ilm oli ilus. Kuna olin eelmisel päeval triivile pidanud palju tähelepanu pöörama, siis märkasin veelkord, et on minu Jänkul alles võimas triiv. Kui aga kord kahe saare vahel minu arvates juba selgelt ebaharilikult kaua olime krüssanud, tekkis mul aimus, et midagi ei ole justnagu korras. Ei olnud ka. Sverdi allatõmbamisots oli sverdi küljest lahti tulnud ja svesrt siis vastavalt üles tõusnud. Kuna see oli sel aastal juba päris mitmes kord, kus ma antud probleemiga pidin tegelema, siis nüüd tegelen probleemiga, kuidas järgmiseks hooajaks sinna kindlam kinnitus saada. Mõtteid on.

Hooaeg sellega läbi...

Reis lõpp kulges ladusalt. Tuul oli sadamasse sõites üldiselt soodne, aga väga ebaühtalne, sest sõitsime lahes, mis on idatuule eest väga hästi, või antud juhul liigagi hästi kaitstud. Mootorit siiski käima panna ei tahtnud: las need viimased sajad meetrid venivad, aga mingu ikka purjega. Randumine, Mere Jänku lahtivõtmine, ja oligi aasta 2013 navigatsioonihooaeg läbi.