Tallinn - Virtsu 2013 (osa 2)

Magama jäime esimese päeva õhtul väga hästi ja küllaltki varakult. Üldse tahaks siinkohal unetutele soovitada, et tehke nii ja seda nagu mina oma blogis kirjutanud olen, ja ma võin peaaegu, et garanteerida: te uinute just nagu mina, ja seda isegi ilma ööbikuta. Kuna mingi ärkamisdistsipliin peab sellistel reisidel olema, panime kella äratama üheksaks. Ärgata ja ennast magamiskotist välja ajada ei olnudki raske, sest magatud ju sai (ja sellest kiire ja valutu ärakmine) ning soov Virtsu jõuda endiselt meis põles (millest kiire ja naeratus huulil üles tõusmine).

Tallinn - Virtsu 2013

Kindlasti teavad kõik ütlust, et mis kehvasti, see uuesti, ja ega rahvatarkus mitu korda reha peale astumisest samuti kellelegi võõras ei ole. Mitu korda reha peale astumisest on minu arvamus selline, et kuna ju ka topelt ei kärise, siis tundub, et kaks korda reha peale astumine ei ületa veel hea maitse piire. Sellepärast otsustasingi juba eelmisel sügisel, et ühe korra proovin veel Tallinnast klassikokkutulekule Virtsu oma Mere Jänkuga sõita. Otsus kristalliseerus pärast seda, kui minu madrus Andres möödunud aasta sügisel küsis, et kas järgmisel aastal veel proovime.

HAPPY CAT ULTRALIGHT proovisõidud 18. juunil

Neli meest stardib väikese paadiga - võiks öelda, et koormustest.

Neli meest teevad paadiga kalda ees efektse finišeeriva  kannapöörde - võiks öelda, et test õnnestust.

Selle aasta esimesed proovisõidud on sõidetud. Kuna meri on pagana külm veel, siis testisime-proovisime Harku järvel. Kokku käis sõitmas kümmekond inimest, kes olid oma proovisõidusoovi kirja pannud märtsi alguses Meremessil.
Tuul oli päris mõnus ja seltskond kah. Läks enam-vähem korda kuigi vaatamata korduvale hoiatusele, et võib märjaks saada, oli ka neid kes sõitsid pikkadest pükstes. Sai küll märjaks.
Ees on ootamas veel paar proovisõidupäeva.

Saadjärv - hooaja algus Eestis

Vaikne metsajärv - paras purjetamiseks

Hooaeg on lõpuks käima läinud ka Eestis. Tegelikult on tegemist mitte "Mere Jänkuga", mis on oma olemuselt ja hingeeleult matkapaat ja tüübilt HAPPY CAT VISION vaid selle väiksema vennaga, millele polegi tahtnud nime panna aga kui just peab siis pumbatavuse poolest võiks teda nimetada "Barbara" - pumbatav Barbara, tüübi poolest HAPPY CAT ULTRALIGHT. Olemuselt ja hingeelult on tegemist pigem rannakataga.

Kiire sverdiseadistus

Niisiis, et tegemist on üle aegade kuumima Juunikuu algusega Eestimaal, siis parim viis sellise kuumuse välja kannatamiseks on muidugi vee peal. Mõeldud-tehtud. Paat autosse, päästevestid pööningult alla ja sõit Saadjärvele. Mitte et ma Saadjärve kuidagi suurepäraseks purjetamiskohaks pean aga samaka ajaks sai välja kuulutatud ka võimalus soovijatel HAPPY CAT-i proovida ja selles tegevuse jaoks sobib üks metsajärv päris hästi. Olgu ette öeldud, et lõpuks õnnestus sõidutada ainult ühte huvilist. Peab vist tihedamalt meelde tuletama ühe tuttava soovitust, et kui tahad neid paate müüa, siis Tallinn on see koht. Aga see selleks...

Kohale jõudes selgus, et parasjagu on Saadjärvel ka toimumas Saadjärve päev, eesotsas vabatahtliku

Esimene väljasõit - foka veel rullis

järvepäästega aga nemad meid ei seganud. Õieti oli seal üllatavalt vähe rahvast päästjate tegevust uudistamas. Asjata. Igatahes õnnestus paat suhteliselt kenasti kokku panna. Päris meelest ära ei olnud läinud, sest viimati oli harjutamise võimalus Meremessil. Ainult siis kui me paadi vette viimiseks õhku tõstsime, kukkus svert "kolaki" vastu maad. Vaat sverdi kinnitus oligi ainuke valesti läinud asi ja seegi sai suht kiiresti ära parandatud.

Õieti pole sellest purjetusest eriti palju rääkida.

Proovisõitja

Saadjärv, teadagi - sinna-tagasi, sinna-tagasi, sinna-tagasi ammendab ennast päris kähku. Küll tekkis küsimus, et kuidas Ahti seal Soomes neid matkareise teeb oma VISION-iga; ULTRALIGHT laseb küll vett läbi. Altpoolt üles. Aga hea meel oli ikka! Ja veel kord rõhutan, et kuuma ilma mööda saata pole kuskil parem kui vee peal.
Kirja pannud Kalle

Norra Sandö - uus hooaeg

Headel ja halbadel asjadel on üks ühine omadus: nad tulevad jälle ja jälle. See, et algas järjekordne navigatsioonihooaeg, on väga hea asi.

Selle navigatsioonihooajaga on nagu armastusegagi - ei saa teinekord aru, et kus ja millal ta päris tegelikult algas. Kas paadi vettelaskmisest? Või tundest, mida ühel hetkel väga ootamatult tunned ja mis ütleb sulle, et juba väga igatsed merele. Ise loen sel aastal hooaja alguseks seda, kui oma grootpurje remondist ära tõin. Puri oli veidi rebenenud mastiliigi kohalt. Midagi tõsist siiski polnud, aga kui ma ta remondist kätte sain ja purjekott süles autosse jalutasin, oli veidi nagu tunne, justkui oleks sünnitusmajast lapsega koju läinud. Hea küll, tegelikult ma praegu liialdasin, ega see päris nii pidulik ka ei olnud, kuid pidulik tunne see oli küll ja tundsin, et nüüd varsti-varsti läheb hooaeg käima.

Hooaeg käes - näostki näha!