Porkkala - Denj Vojenno-morskova flota

Juba järgmisel päeval, 29. juulil, pärast edukalt Turu saarestiku purjetuselt naasmist läksin purjetama Porkkala saarestikku. Reisiseltskonnaks oli seekord peale minu eelmise aasta viimasel purjetusel osalenud kallis sugulane Sanja ja tema abikaasa Tanja. Nagu juba eelmise aasta blogis mainisin, on Sanja endine mereväelane, kes igal aastal mingil moel tähistab päeva, mille nimi vene keeles Denj Vojenno-morskova flota. Eesti keeles kõlab see, kui Sõjamerelaevastiku päev ja seda tähistatakse juuli viimasel pühapäeval.
Porkkala saarestikus selle päeva tähistamine oli küll täiesti juhuslik, kuid omamoodi märgilise tähendusega: Nõukogude Liit okupeeris seda ala pärast viimast suurt sõda kuni viiekümnendate aastate alguseni, kuigi lepingu järgi pidi punaarmee sinna jääma veel hoopis pikemaks ajaks. Nüüd on aga jumala abiga ja meremeestele rõõmuks Porkkalasse kerkinud väga hubane ja tore Marina, kus parkimisplats auto jaoks ja slipp paadi vettelaskmiseks. Seal on ka mõnus restoran, kus ühel varasemal suveõhtul nägin ja kuulsin lausa elavat muusikat mängitavat.

Porkkala tänapäev

Turu saarestik, osa 6

Gennaker tekitas tõesti uhkust. Muudkui sõitsime ja sõitsime. Purjetamisel on nii, et aeg-ajalt peab kurssi tuule tõttu muutma. Jõudis kätte paudi aeg. See ei läinud eriti hästi. Gennakeriga pautimise teeb raskeks see, et tihttuulde see eriti minna ei taha, ja kuna Happy Catil eriti suurt massi pole, siis kipub ta hoog raugema enne, kui nina korralikult üle, teisele halsile saad. Oli palju jamamist, mille käigus minu tubli madrus roolipinniga vastu pead sai. Kui siia lisada veel kipperi närvilised korraldused, siis pole mingi ime, et õhkkond paadis muutus tavalisest ärevamaks. Otsustasin olukorra lahendada halsiga. "Aga järgmine kord . . . ?", mõtlesin. Esialgu küll mingiks manöövriks vajadust ei olnud.

Niisiis... Genaker... Valmis paudiks!

Turu saarestik, osa 5

Sadamast väljunud, pidime veidi saarte vahel krüssama, aga arvestades selle suve kogemust, polnud see midagi erilist. Jah, arvetades selle suve kogemust, lasin ka saarte vahelt välja jõudes edasi nii tihkelt vastu tuult kui veel sain, ehk kursil enam-vähem NE, mis tähendab kirdesse. Vähe sellest, et tihkelt tuulde võtmiseks polnud mingit vajadust - plaani järgi oleksin pidanud hoidma hoopis kurssi E, ehk siis itta. Kuid, mis sa hing teed, kui tuul on paraja tugevusega, päike paistab ja vesi täävi all vahutab. Kusjuures katamaraanil on neid tääve veel kaks! Tegelikult peaks korraliku meresõidu puhul kaarte hoopis rohkem jälgima, aga paraku on Mere Jänkul olles seda üsna ebamugav teha, sest kaardid kipuvad toimetamistele ette jääma, kui nad just kuskil kotis ei ole.
Midagi hullu siiski ei juhtunud. Mingi aja pärast, kui äkki tabasin end mõttelt, et no kus me küll nüüd olla võiksime, otsustasin asja lähemalt uurida. Vaatasin kompassilt meie kursi, navigaatorist kiiruse ja lähedalasuvaid orientiire ning üllatus-üllatus - saingi teada meie asukoha. Olime tulnud päris tubli maa algselt kavandatust põhja poole. Kuna ka sealt kaudu minnes tundus vett meie algus- ja lõpp-punktini jätkuvat, ei hakanud kurssi korrigeerima. Peagi jõudsimegi tihedamasse saarestikku, kus mul peaaegu "õnnestus" korrata kevadel Virtsu reisi ajal tehtud manöövrit Miinisadama lainemurdjale. Mingi lolli mõtte ajel kohe oli väga vaja ühest väiksest Hallmanskär-nimelisest kaljusaarest ühe halsiga mööda pressida, selle asemel, et paar pauti teha. Rihtisin siis ja rihtisin ja mängisin purjede ja rooliga (lolli, tegelikult), kuni ühel hetkel leidsin, et olime kaljule juba väga ohtlikult lähedal. Ühel hetkel hakkas tõeliselt ebamugav, kui sain aru, et paat muudkui triivib kivi poole, ja purje ei saa kohe kuidagi korrlikult tuulde, et sellest kohast jalga lasta. Lõpuks see mul õnnestus, aga päeva tõeline napikas oli sellegipoolest alles ees.

Turu saarestik, osa 4

Nagu ma juba ennist vihjasin, oli Junfruskäri telkimisplats üsna nigel. Kuidagi kõva oli seal küljealune, mistõttu tuli tihti külge keerata ja üldse - ei olnud hea magada. Ühe sellise külje keeramise ajal kuulsin telgi kõrval samme. On tavaline, et sellisel puhul tundub, nagu oleks need sammud sul laus kõrva ääres. Hea küll, kõrva ääres või mitte, aga need olid ikka väga lähedal, ja sammude rütmist ning häälest võis järeldada, et astujaid oli mitu, nad olid suured ja ilmselt neljajalgsed. Maailmas võib olla palju loomaliike, mis sellele kirjeldusele vastavad, aga Junfruskäril oli ainult üks võimalus: lehmad.

Turu saarestik, osa 3

Retke kolmas päeav algas suurepärase, väljapuhanud tundega. Üks esimesi asju, mida märkasin, oli see, et päike paistis ja tuul puhus. Hommikune tavaline rutiin, ehk siis söögid-joogid, pessud-essud, siis asjad kokku ja paati. Sõber Tapsa ema tuli meid saatma ja arvas, et on ikka omapärane paat küll, kuid inimesena, kes saarel palju elanud ja näinud, ta väga ei imestanud ka.

Turu saarestik, osa 2

Sinine taevas kuskil alati ja kindlasti paistab, ja kuigi meie kohal oli see seal Nagu vetel olles hallide pilvedega kaetud, siis vähemalt vihma ei sadanud. Mingi aja pärast tundsin, et purjeka juhtimine oli kuidagi imelik: rooli oli vaja tavalisest märgatavalt suurema jõuga suruda. Tavaliselt on nii, et sellistel puhkudel maksab asi võimalikult kiiresti välja selgitada ja korda seada. Õnneks midagi hullu juhtunud ei olnud: lihtsalt see ots, mis roolilehte püsti ehk siis vee alla tõmbab, oli lahti tulnud, ja kuna roolileht on puust, siis ta oli veidi veest välja kerkinud. Tühiasi antud situatsioonis, aga päris tugeva tuulega ja muidu ka rasketes tingimustes võib selline väike aps päris tülikaks osutuda.